Christian Engström ja Rick Falkvinge arutavad oma raamatus "The Case for Copyright Reform" autoriõguste reformimise üle ning toovad teises peatükis välja oma nägemuse milline võiks autoriõiguste reform välja näha.
Nende ideed läbi lugedes tunduvad need mõistlikud ja tekib küsimus, et miks ei taheta neid läbi viia. Nad toovad välja, et tööde/teoste nn "tunnustatud" omanikud on ja jäävad nendeks ning et pettust nad ei toeta. Ja et lühendada teoste aega, mil need ka pärast autori surma veel 70 aastat kinni on jne.
Mulle üldiselt tundub see autoriõiguste lühendamine ja kitsendamine sellise nii ja naa asjana. Jah, ei ole mõtet hoida mingeid teoseid kinni, kui selle autor meie seast lahkub, kuid samas jälle, kas siis tormatakse kohe "vabanenud" teose peale ja siis mis sellega tehakse? Muudetakse natukene ja siis pannakse uued õigused peale, et keegi teine saaks raha sellelt teenida? Inimese loomuses on juba see, kui midagi tuleb lihtsamini ja kergemini, siis selle tee nad valivad. Mis on autoriõiguste lühendamise ja reformimise tagamõte? Keegi peab sealt kasu saama, keegi ei tee midagi, et kõigil teistel oleks hea ja siis heategijal ise ole ikkagi halb. Ikka tehakse asju selleks, et kõigepealt oleks endal hea ja siis kui see "heategija" on ka tegelikult hea inimene, siis aitab ka teisi. Muidu on nagu ahne suurkorporatsioonid, kes mida rohkem nad endale ahnitsevad, seda rohkem tahavad.
Raamatus toodi ka välja, et kuhu pöörduda nende tööde puhul, mis on autorikaitse all kuid ei teata kelle poole pöörduda. Keegi ikka ju kuskil on olemas. Kui selle eest saab raha, on kuskil ikka keegi, kes kasvõi näeb ise algus niipalju vaeva, et teda tunnistataks selle teose/töö omanikuna.
Ma ei ütle, et need mõtted ja ideed oleks halvad, kuid ma pigem küsin, et kas need ideed on üllad? Keda need ideed teenivad?
No comments:
Post a Comment